Mina on Kertu Liis ja läksin pärast G1-te vahetusaastale Austriasse. Miks just Austria? Sest oskasin saksa keelt ja tahtsin oma kirge ehk laulmist ja üleüldiseid muusika alaseid oskusi arendada. Nendele kahele faktorile mõeldes, torkas mulle pähe Austria - riik, kus on elanud kuulsad Viini klassikud W. A. Mozart, L. van Beethoven ja J. Haydn ning paljud teised kuulsad heliloojad.
Tahaksin alustada oma juttu tagant poolt ehk praegusest hetkest.
Pärast vahetusaastal käimist, kuulen ma kõige rohkem küsimust: “Kuidas siis läks?” ja siiani ei oska ma oma aastast ühe ainsa sõnaga kokku võtta. Sõna “hästi” või “halvasti” ei võta kokku tunnete Ameerika mägesid, mida ma aasta jooksul tundsin ning tunnen siiamaani sellest mõeldes. Alati ei läinud kõik nii, nagu oleksin arvanud või tahtnud. Tundsin, et ei teinud piisavalt, sama palju kui kodus. Õppisin selle tunde ümber lükkama ja sõnastasin vahetusaastal kogetu enda jaoks ümber.
Lugesin hiljuti ütlust “Eesmärgi mõte pole see tingimata teoks teha. Eesmärgi mõte on saada inimeseks, kes suudab saavutada mistahes eesmärgi, andes selleks endast kõik ja hoolimata tulemusest. Tähtis on see, kelleks sa asja käigus saad, mitte see, et jõuad kindlasti sihini.” See aitas mul aru saada oma tundest, et ‘olin läbi kukkunud’. Tundsin tihti, et ei tee piisavalt või et ma ei võta piisavalt võimalustest kinni. Samas ma tunnen tagasi olles rahuldust, et ma ei mõtle nii palju üle, kui varem, ma suhtlen vabamalt, olen endas kindel ning kardan vähem vigu teha. See ei tähenda, et ma neid tundeid kunagi enam ei tunne, aga tunnen neid tunduvalt vähem.
Ma tegin asju, mida ei oleks osanud oma ‘hirmude’ nimekirja lisada. Näiteks üksinda nädalavahetuseks Salzburgi reisimine, seal ööbimine ja vaatamisväärsuste uudistamine. Tegin ära! Seda ei oleks ma elu sees oma bucket list’i osanud lisada, aga ma tegin seda. Või nagu näiteks mäesuusatamine, kooriga Viinis jõuluturul esinemine, uute huvide avastamine, imeliste sõprade kohtamine, vahetuspere leidmine, kodu väärtustama õppimine, uute rõõmude avastamine ja nii edasi.
Vahepeal ei peaks olema keskpunktis see, mis juhtub, vaid pigem see, mida sa kogetuga peale hakkad. Ma ei pruugi olla 100% rahul kõigega, mida ma ei jõudnud teha, aga ma olen väga uhke selle üle, et kasvasin selliseks inimeseks, kes ma täna olen. Sellised esmapilgult luhta läinud unistused on näiteks kõikides Austria liikmesriikides käimine, iganädalaselt ratsutamas käimine (käisin ühe korra maikuus) või iga koolikaaslasega tähendusrikka suhte loomine (jah, seda on imelik kirjutada, aga see tõesti oli mu ettekujutlus sellest, kuidas asjad võiksid olla). Tõde on see: on võimatu kõigiga hästi läbi saada ja samal ajal iseendale truuks jääda. Sõprade leidmine on raske, aga see on võimalik. Seda mõistmist arvesse võttes on veel magusam tunne ja teadmine, kui oled leidnud oma inimesed.
Vahetusaastat ei saa kokku võtta kahe A4 leheküljega ega pildiga. See on kogemus, mille täieliku olemuse tajumiseks tuleb laskuda emotsioonidesse, šokkidesse, kogemustesse ning poetada ka mõni pisar (või natuke rohkem). Vahetusaastal õppisin tundma nii iseennast kui ka maailma mu ümber. Maailm ei tundu enam nii kauge unistusena vaid käegakatsutava sihina.
Vahetusaasta oli minu jaoks väga väärtuslik, sest sain oma silmaga kogeda, kui erinevad võivad olla haridussüsteemid. Austria kool (kuigi VGM võib detailides erineda) tundus üldpildis lõdvem kui Eesti oma. See võrdlus aitas mul aru saada, kui palju ma hindan Eesti haridussüsteemi rangust, arendavust ja sisukust. Eestis tunnen, et pingutus loeb: ootused on selged, tagasisidet antakse põhjalikult ja mitmekülgselt ning tööd märgatakse ning see on mõjutanud motivatsiooni ja andnud õppimisele uue hingamise.
Olen igati tänulik kõigile ja kõigele, kes selle ulme reisi võimalikuks tegid!
0 comments:
Post a Comment