Minu nimi on Gert-Gerret Lindre ning olen Viimsi Gümnaasiumi 11. klassi õpilane. 2025. aasta sügisel otsustasin minna Erasmus+ programmi kaudu üheks kooliaastaks Hispaaniasse Sevillasse vahetusõpilaseks. Olin siis 16-aastane ning ees ootas kogemus, mis osutus minu üheks suurimaks väljakutseks ja samal ajal üheks parimaks otsuseks minu elus.
Mõte vahetusõpilaseks minna tekkis mul teiste noorte kogemusi kuulates. Mitmed mu sõbrad olid juba välismaale õppima läinud ning rääkisid oma seiklustest, uutest tutvustest ja sellest, kui palju nad selle aja jooksul õppinud ning arenenud olid. Nende räägitust tekkis mul endal tahe midagi sellist kogeda ning kunagi ka ise teistele enda lugusid rääkida kogetust.
Mind huvitas eelkõige võimalus õppida hispaania keelt, tutvuda teistsuguse kultuuriga ning näha, milline on elu väljaspool Eestit. Samuti tahtsin end proovile panna ja teada saada, kui hästi suudan täiesti uues keskkonnas iseseisvalt hakkama saada.
1. septembril 2025 algas minu elus uus peatükk, kui varahommikul kell kuus lennuki peale astudes, jätsin selja taha oma kodu, pere, sõbrad ja tuttava elukeskkonna. Mind ootas ees terve aasta riigis, kus ma ei peaaegu kedagi ning mille keelest ja kultuurist teadsin vaid osa.
Tagantjärele mõeldes oli see üsna pöörane otsus. Olin alles lõpetanud esimese gümnaasiumi astme ja pidin hakkama saama olukordades, millega ma polnud varem kokku puutunud, ning mis kõik mind sellel teekonnal ees ootab. Samas just see tundmatus tegigi kogemuse põnevaks. Ma ei teadnud täpselt, mida oodata, samas teadsin, et tahan sellest aastast võtta maksimumi.
Sevillas ootas mind uus kool, IES Severo Ochoa, ning vahetuspere, kelle juures õppisin tundma Hispaania igapäevaelu ja traditsioone. Alguses oli peaaegu kõik uus. Isegi lihtsad vestlused olid keerulised, sest hispaania keeles suhtlemine nõudis tugevat pingutust, sest hispaania keeles oskasin vaid paari sõna ning lauset. Esimestel päevadel oli Google Translate minu suurim sõber, sest minu vahetuspere ei rääkinud inglise keelt ning pidime hakkama saama ainult hispaania keelega. Siiski üsna kiiresti sain aru, et keelt ei õpi ära ainult telefonist sõnu otsides ja lauseid välja kirjutades. Tuleb ise rääkida, eksida, uuesti proovida ja mitte karta seda, et kõik kohe ideaalselt välja ei tule.
Hispaania keel ning teine kultuur
Minu üks peamisi eesmärke oli õppida hispaania keelt nii hästi, et suudaksin seda kasutada päris elus, mitte ainult koolitunnis. Tahtsin aru saada inimeste omavahelistest vestlustest, suhelda kohalikega ning tunda end osana ümbritsevast keskkonnast.
Kõige rohkem õpetasid mind just igapäevased olukorrad. Koolis teiste õpilastega suhtlemine, vahetusperega koos elamine ning uute inimestega tutvumine andsid võimaluse keelt pidevalt harjutada. Mida rohkem julgesin rääkida, seda enesekindlamaks muutusin. Mõistsin, et keele õppimisel ei ole kõige olulisem mitte vigade vältimine, vaid valmisolek suhelda.
Lisaks keelele õppisin tundma Hispaania kultuuri ja inimeste eluviisi. Uues riigis elamine annab hoopis teistsuguse perspektiivi kui seal turistina puhkamine. Ei näe ainult ilusaid kohti, vaid koged ka tavalist koolipäeva, igapäevaseid kohustusi ja kohalike inimeste harjumusi.
Samuti hakkasin rohkem märkama, kui erinevalt võivad inimesed oma aega kasutada ja millist tähtsust nad annavad suhtlemisele ning koosolemisele. See pani mind mõtlema ka enda harjumuste ja väärtuste peale.
Iseseisvus kui suurim õppetund
Vahetusaasta jooksul sain aru, et välismaale minek ei tähenda ainult uue riigi avastamist. See tähendab ka iseenda tundmaõppimist.
Eestis olin harjunud tuttava keskkonnaga, kus paljud asjad toimisid loomulikult. Hispaanias tuli aga õppida ise otsuseid tegema, lahendusi leidma ja ootamatute olukordadega toime tulema. Vahel oli vaja lihtsalt julgus kokku võtta ja abi küsida, teinekord aga iseseisvalt otsustada, kuidas edasi minna.
Kõik ei olnud alati lihtne. Uues keskkonnas kohanemine võtab aega ning kodust ja lähedastest eemal olemine paneb proovile ka kõige enesekindlama inimese. Ometi just need keerulisemad hetked õpetasid mulle kõige rohkem, et ei ole mõtet põdeda vaid tegutseda
Sain aru, et ma ei pea kõiki vastuseid ette teadma. Olulisem on oskus kohaneda, õppida ja vajaduse korral oma plaane muuta. Samuti muutusin julgemaks uute inimestega suhtlemisel ning õppisin paremini mõistma erineva tausta ja mõtteviisiga inimesi.
Kui ma vahetusaastale läksin, ei osanud ma ette kujutada, kui palju see kogemus mind muudab. Aasta lõpuks olin saanud juurde enesekindlust, iseseisvust ja oskusi, millest on kasu ka kaua pärast Hispaaniast naasmist.
Soovitus teistele noortele
Kui keegi kaalub vahetusaastale minekut, siis minu soovitus on lihtne: kui sul on võimalus, siis mine ning pane ennast proovile!
Sa ei pea enne minekut kõike oskama ega täpselt teadma, milliseks su aasta kujuneb. Piisab sellest, kui sul on soov õppida, uudishimu maailma vastu ja valmisolek proovida midagi uut. Alguses võib tunduda hirmutav minna üksi riiki, kus kõik on võõras, kuid sageli ongi kõige väärtuslikumad need kogemused, mis nõuavad mugavustsoonist välja astumist.
Kui peaksin kogu aasta ühe lausega kokku võtma, ütleksin nii: kõige rohkem arened sa siis, kui julged astuda tundmatusse ning julged eksida ja õppida oma vigadest.












