ehk Viimsi Gümnaasiumi inimeste tegemistest ja kogemustest

Vahetusaasta Prantsusmaal 2025/2026. õppeaastal

Minu vahetusaasta Prantsusmaal algas Bordeaux’ lennujaamast. Ees ootas täiesti uus elu – uus kool, uus pere, uus keel ja keskkond, millest ma veel peaaegu midagi ei teadnud. Tagantjärele tundub uskumatu, kui kiiresti võib üks võõras koht muutuda igapäevaseks ja inimesed, keda sa varem ei tundnud, saada väga lähedasteks.

Esimesed päevad olid täis uusi muljeid. Juba saabudes sain aru, et elu Prantsusmaal hakkab olema Eestist üsna erinev. Näiteks avati paljud söögikohad alles õhtupoole ning esimestel päevadel tuli harjuda nii uute söögiaegade, inimeste kui ka kohalike kommetega. Esimene korralik Prantsuse hommikusöök tähendas muidugi croissante, värsket saia ja kohvi ning üsna kiiresti sain aru, et saia söön siin ilmselt rohkem kui Eestis terve nädala jooksul. 

Peagi kohtusin ka oma hostperega – Ericu ja Marie-Pierre’iga – ning hakkasin tasapisi sisse elama ellu, millest sai järgmiseks aastaks minu uus argipäev.


Uus kool ja teistsugune koolielu

Prantsusmaa koolielu erines sellest, millega olin Eestis harjunud. Mõned koolipäevad olid väga pikad ja võisid lõppeda alles kell 17.30. Samas oli minu nädalaplaanis palju sporti. Näiteks neljapäeviti võis päeva jooksul olla võrkpalli, prantsuse keelt, eratund keeleõpetajaga ning lõpuks veel mitu tundi jalgrattasõitu. Aasta jooksul jõudsin mängida tennist, pickleball’i ja padelit, ujuda, joosta, sõita rattaga ning osaleda nii jalgpalli- kui ka võrkpallivõistlustel. 

Enamiku koolinädalast elasin ühiselamus. Alguses tundus seegi üsna ebamugav ja võõras, kuid juba pärast esimest ööd sain aru, et tegelikult pole selles midagi hullu. Kõige olulisem oli oma toakaaslastega sõbraks saada. 

Koolis üllatas mind ka see, kui aktiivsed olid õpilased vahetundides. Inimesed liikusid ringi, suhtlesid ja mängisid näiteks korvpalli. Õpetajad olid sõbralikud ning teised õpilased tundsid minu ja minu Eestist tulemise vastu palju huvi. 

Aasta jooksul sain koolielust kogemusi, mida Eestis tõenäoliselt poleks saanud. Osalesin koolidevahelistel jalgpallivõistlustel, mängisin õpetajate vastu korv- ja võrkpalli ning kogesin isegi terrorirünnaku õppusi, kus alarmi korral tuli klassiruumi jääda, tuled kustutada, lauad ukse ette lükata ja vaikselt oodata. 


Keele õppimine päris elus

Vahetusaasta üks suuremaid väljakutseid oli minu jaoks prantsuse keel. Alguses oskasin seda väga vähe ning inimestest arusaamine ja ise rääkimine oli keeruline.

Keele õppimine toimus aga iga päev ja igal pool – koolis, hostperega, sõpradega ja lihtsalt igapäevastes olukordades. Hostperega mõtlesime välja isegi oma keeleõppimise süsteemi: kirjutasime sõnu, mida mina tahtsin prantsuse keeles õppida ja nemad inglise keeles, panime need seinale ning küsisime neid üksteiselt. Hiljem leidsime mulle ka eraõpetaja, kellega õppisin prantsuse keelt kolm korda nädalas. 

Umbes kolme kuu möödudes hakkasin märkama, et saan inimestest järjest rohkem aru ja suhtlemine muutub lihtsamaks. See muutis kogu vahetusaasta palju nauditavamaks. Aasta lõpuks oli muutus väga suur – tulin Prantsusmaale nii, et sain prantsuse keelest vaevu aru, ja lahkusin nii, et oskasin seda juba rääkida. 

See õpetas mulle, et keele õppimiseks ei piisa ainult tunnis õppimisest. Kõige rohkem arened siis, kui oled sunnitud seda iga päev päriselt kasutama.

Prantsuse elu ja kultuur

Vahetusaasta andis mulle võimaluse kogeda Prantsusmaad mitte turistina, vaid inimesena, kes seal päriselt elab.

Märkasin palju väikeseid kultuurilisi erinevusi. Näiteks põsemusidega tervitamine oli siin täiesti tavaline. Söögikultuur oli samuti oluline osa pereelust ning peaaegu iga söögikorra juurde kuulus magustoit. Käisin Riberaci suurel reedesel turul, kus müüdi värskeid puuvilju, juustu, liha, käsitööd ja riideid, ning kogesin ka kohalikke pühi ja traditsioone. 

Ka aastavahetus oli Eestiga võrreldes üllatavalt erinev. Ootasin suurt söömist ja ilutulestikku, kuid meie piirkonnas oli ilutulestik turvalisuse tõttu keelatud ning uus aasta võeti vastu pigem siseruumides snäkkide ja erinevate veinidega. 

Aasta jooksul jõudsin käia Bordeaux’s, La Rochelle’is ja Lõuna-Prantsusmaal ning kogeda ka teisi kultuure. Ühe Tai päritolu sõbra juures kolm ööd veetes oli tunne, nagu oleksin korraks Prantsusmaalt hoopis Taisse sattunud – kodu oli täis Tai detaile ja iga päev sõime Tai toitu. 

Hostisaga käisin isegi tema põllul tööd tegemas ning sain natuke teada trühvlite kasvatamisest. Sellised väikesed kogemused olidki sageli need, mille kaudu õppisin kõige rohkem kohaliku elu kohta.



Kõik ei olnud alati lihtne

Vahetusaasta ei tähendanud ainult põnevaid reise ja uusi sõpru. Algus oli väsitav ning korraga tuli kohaneda uue keskkonna, inimeste, keele ja täiesti teistsuguse igapäevaeluga. 

Minu jaoks oli üheks suuremaks miinuseks see, et elasin maapiirkonnas. Transport oli piiratud, inimesed elasid üksteisest kaugel ning sõpradega kohtumine või spontaansete plaanide tegemine polnud alati lihtne. Vahel tuli vähemalt 20 minutit sõita, enne kui üldse kuhugi jõudsid. Seetõttu tundsin aeg-ajalt, et suuremas linnas elades oleks olnud rohkem tegevusi, kultuuri ja sotsiaalset elu. 

Ka ilm pani proovile. Jaanuarist märtsi alguseni sadas väga palju ning piirkonnas esines üleujutusi. Veebruarikuu koolivaheajal oli seetõttu keeruline tegevusi planeerida. 

Aga just sellised olukorrad ongi osa vahetusaastast. Kõik ei lähe alati nii, nagu ette kujutad, ja pead õppima olemasolevast olukorrast parimat võtma.

Aasta, mis muutus tavaliseks eluks

Kõige huvitavam muutus toimus ilmselt minu enda sees. Alguses oli kõik „Prantsusmaa“ – uus ja teistsugune. Mingil hetkel ei mõelnud ma sellele enam nii.

Mul oli oma kool, oma nädalaplaan, hostpere, sõbrad ja igapäevased tegemised. See oli lihtsalt minu elu.

Seetõttu tulid ka viimased kuud üllatavalt kiiresti. Ühel hetkel tundus, et aega on veel küll, ja järgmisel hetkel pakkisin juba kohvrit. Kõige raskem oli sõpradega hüvasti jätta, sest inimesed, keda ma aasta alguses üldse ei tundnud, olid muutunud inimesteks, kellega olin veetnud peaaegu iga päeva.



Mida vahetusaasta mulle andis?

Kõige nähtavam muutus oli kindlasti keel. Aasta alguses sain prantsuse keelest vaevu aru, aasta lõpuks suutsin seda rääkida.

Aga tegelikult sain palju rohkem.

Sain uusi sõpru, õppisin elama teises kultuuris ja kohanema olukordadega, mis ei olnud alati sellised, nagu olin oodanud. Nägin, kuidas toimib kool teises riigis, kogesin hostperes elamist ja ühiselamuelu ning sain palju rohkem iseseisvust.

Kui saaksin midagi teisiti valida, eelistaksin ilmselt elada suuremas linnas, kus oleks lihtsam sõpradega kokku saada ning rohkem tegevusi ja võimalusi. Aga sellest hoolimata olen väga rahul, et selle sammu tegin. 




0 comments:

Post a Comment