Autor: Ülle Pinnonen
Saabusin Spliti reede hilisõhtul. Järgmise päeva veetsin linnaga tutvudes ja vahemaid kaardistades. Ja vibe’i tabades. See oli tark mõte. Soovitan kõigile kursusele sõitjatele vähemalt üks päev varem kohale sõita - kulub marjaks
See oli minu kuues Erasmuse-trip. Kokku oli meid 41 osalist erinevatest Euroopa riikidest. Minu jaoks kõige olulisem koolitus Critical Thinking jäi lahjaks. Kogu pika tunni peale jagati ainult üks paber abistavate küsimustega, mida kõik niikuinii teadsid, aga kõige olulisemat - who benefits the most - ei esitatud ega käsitletud.
Koolituspäev Bene rannas oli pühendatud ainult draamatehnikatele ja kujunes igas mõttes meeli ülendavaks. Ja nalja sai kõvasti. Lugesime kõigepealt läbi Tuhkatriinu-loo. Siis nimetasime tegelasi ning koolitaja jagas meid paaridesse, andes meile vaheldumisi rollid: prints ja printsi isa ehk kuningas. Nii tekkisid paarid. Edasi kirjeldas Ana olukorda: prints kohtus Tuhkatriinuga, armus ja teatab nüüd isale, et ta tahab Tuhkatriinuga abielluda. Sealt algab dialoog, mille käigus püüab prints isa veenda ja isa esitab erinevaid vastuväiteid. Mida pöörasemaks dialoog läheb, seda parem. Päris naljakate tulemusteni jõuti.
Teine oli Hot Seat mäng, mis seisnes selles, et Tuhkatriinu võõrasema kutsutakse kooli, sest on märgatud, et Tuhkatriinu on kasimata, ja nõutakse selgitust. Teised hakkavad küsimustega pommitama ja see, kes on toolil, peab vastama. Kasutatav erinevate teoste tegelaste analüüsimise korral.
Kolmas oli nõuandetunnel, kus teised moodustasid tunneli ja Võõrasema jalutas aeglaselt läbi ja teised sosistasid nõuandeid, näiteks “kuula Tuhkatriinut” või “Muutu” või midagi taolist. Aga parimaks osutus “Vaheta kooli!”
Neljas oli selline kehakeelega sõnumi edastamise ülesanne. Tuhkatriinu tuleb kooli ja selgitab, miks ta hilines, aga kuna ta on korduvalt hilinenud, siis seekord peab ta lagedale tulema kõige pöörasema looga, mille on kaasõpilased juba õpetajale esitanud, et õpetaja loeks hilinemise põhjendatuks. Teistel on põhjendus, mida nad siis õpetaja selja taga Tuhkatriinule ilma sõnadeta etendavad. Siin oli vaja ettevalmistusaega ja koostööd, et jagada, kes millist osa mängib. Osutus pööraselt naljakaks. Mängu läbiviimiseks on läbiviijal vaja valmis kirjutada erinevad absurdihõngulised lood, mis Tuhkatriinuga sel päeval juhtuda võis, ja need erinevatele gruppidele välja jagada, kes selle siis kehakeelt kasutades Tuhkatriinule esitavad.
Kõige põnevamaks ja tõeliselt inspireerivaks osutus teraapilist fotograafiat ja fotokõnet käsitlev osa Therapeutic photography and Photovoice techniques
Seda tahaks ausalt öeldes edasigi õppida.
Sissejuhatuseks rääkis juhendaja meile, kuivõrd võimas vahend on foto - seda on kerge teha ja selle kaudu võib kõneleda millest iganes: oma isiklikest probleemidest - oma tundeid ja meeleolusid võib näiteks foto abil vahendada; see võib toimida kui wellness`i harjutus - leida oma meeleolule vaste ümbritsevast; muidugi võib piltide abil jutustada kõike - teoseid, lugusid jne. Võib otsida luuletusele sobiv foto olenevalt sellest, mis meeleolu see tekitas jne.
Võib ärevust maandada. Ja eriti sobib see meetod noortele, kel nutiseade niikuinii käe külge kasvanud.
https://positivepsychology.com/mindful-photography/
Enne pidid kõik osalejad enda kohta pildid saatma järgmiste küsimustega: millisena mina ennast näen; millisena õpilased ja kolleegid mind näevad; mis mind töö juures rõõmustab; mis mulle ei meeldi minu töö juures ja millisena näen ennast 10 aasta pärast. Aga mina ei teinud seda, sest mingil hetkel muutusin kurvaks, kui mõtlesin sellele, millisena õpilased mind näevad… Vaatasin siis teiste fotosid, ja tõeliselt inspireeriv oli näha, kui kirglikult inimesed oma tööst kõnelesid.
Kindlasti on selline “juhtme lahtitõmbamine” vajalik: vaatad oma tööle kuidagi teisiti, saad värskeid ideid. Mida aeg edasi, seda enam väärtustan seda üksiolemise aega: saan päriselt endasse ja oma tunnetesse süüvida, märgata oma reaktsioone, neid analüüsida ja tabada end mõttelt, et vaatamata sellele, kui erinevatest riikidest ollakse, on ühiseid jooni rohkem, kui võiks arvata. Seega nimetan seda koolitustrippi pigem sisekaemuslikuks teraapiliseks kulgemiseks. Kuidagi vahel tekib tunne, et kursustel osalemise eesmärk on korraldajate või ka rahastajate arvates tõhususe tõstmine - veel rohkem meetodeid, veel kiiremaid ülesandeid - justkui oleks tegemist mingi võidujooksuga, ja võidab see, kes on hästi-hästi tõhus. Ometi ei ole ju inimese eesmärk tõhusalt lõpuni (surnuks) töötada, vaid teekonna mõtestamine ja sellest rännakust õppimine ja rõõmu tundmine.
Seega soovitan endiselt kõigil Erasmusega rännata ja õppida - eelkõige iseenda kohta.
0 comments:
Post a Comment