Õppe-ja arendusjuht Maarja ning kunstiõpetaja Viire käisid sügisesel koolivaheajal Taanis, Aarhusis Kaospilot koolitusel „The art and craft of designing and facilitating learning spaces“. Oleks võinud valida koolitusturismi, et saada soojemasse riiki, aga ei – läksime väga tuulisesse ja vihmasesse Taani. Läksime seetõttu, et olime kuulnud, et tegu on kvaliteetse koolitusega. Seda juba tõestas asjaolu, et päevad olid pikad 9-17ni, seega ei mingit linnas ringivaatamist, vaid keskendumine enesearengule.
Jõudnud koolituskohta, ootas meid ees väga huvitava disainiga maja, kus Kaospilot viib läbi ka oma põhiõpet, mis meie mõistes om bakataseme õpe.
Lisaks pakuvad nad täiendkoolitusi erineva valdkonna inimestele, kes on seotud õpetamise ja koolitamisega. Seega oli meie 23st kursusekaalasest koosnev seltskond väga kirju – meie koos ühe šveitslasega olime ainsad gümnaasiumihariduse esindajad, seal olid hollandlased kutsekõrgharidusest, poolakad ja üks taanlane ülikoolist, üks taanlane innovatsiooniga tegelevast konsultatsiooniettevõttest, sakslane, kes oli turismisvaldkonna professor, neli inimest USAst - ettevõttest, mis tegelevad roheenergia koolitustega, kusjuures üks neist oli päritolult kanadalane, üks mehhiklane ja üks hiinlane. See oli esimene kord, kui oleme Erasmus+ koolitusel sattunud kokku ookeanitaguste inimestega. Lisaks oli üks taanlane, kes oli just tõmmanud kriipsu alla oma pagariärile ja soovis haridusvaldkonda sisenda ning üks Uus-Meremaalt pärit naisterahvas, kes elab Londonis ja töötab juhtide koolitamisega seotud ettevõttes. Ääretult põnev, mitmesuguste kogemustega, intelligente ja mis Erasmus+ koolitustega peamine – väga head inglise keelt kõnelev seltskond, mis tegi suhtlemise ja kursuse kogemise sujuvaks ja meeldivaks.
Esimesel päeval tegelesimegi grupiga tuttavaks saamisega ehk siis sellega, mida me oma kooliski peame kõige aluseks – õppimist ei saa toimuda, kui ei ole loodud turvalist keskkonda.
Väga tore soojendusharjutus selleks oli portreede joonistamine – partnerist tuli 10 sekundi jooksul luua portree, ise paberile vaatamata. Grupis jõuti teha kuni kaheksa “kohtumist”, valminud portree tuli anda portreteeritule. Meetodi järkudes istus grupp ringis ja igaüks esitles tema kätte kogunenud portreedest ühte, mis talle kõige enam imponeeris. Portreed esitledes tuli ka põhjendada, miks just see portree meeldis. Seejärel anti moment aega kirjutada portree pöördele oma tugevused ja kitsaskohad. Valima pidi ühe kitsaskoha/väljakutse ning kirjutama selle oma lemmikportree peale. Kuna pildi “rikkumise” vastutus tundus suur, ning portreele pikka teksti ei mahtunud, pidi tõsiselt järele mõtlema, mis on see üks väljakutse (stretch), mida soovid koolituspäevade jooksul enda kui juhendaja juures arendada või proovile panna. Järgnes taaskord kella liikumise suunas ring, kus igaüks ütles grupi ees oma isikliku väljakutse välja, ning lisas soovi korral põgusa põhjenduse. Meetodi lõpul riputas grupp väljakutsega allkirjastatud portreed tööruumi seinale, kõigi silma alla.
Kokku lepiti IDOART (intention, desired outcomes, agenda, roles and rules, time)
Seejärel kasutati grupitunde ja positiivse õppimiskogemuse loomiseks jojo meetodit. Läbi lihtsa harjutuse tekitati ühtsemat grupitunnet, saadi üle oma mugavustsoonist, reflekteeriti õppimise olemuse üle.
Seega üks taaskordne meeldetuletus õppimisest, kuidas toimub traditsiooniline õppimine ja kuidas õppimine läbi pideva tagasiside.
Traditional learning Teach - > learn -> perform
Emerging learning style
Meetodi esimeses etapis seisab grupp ringis, ning juhendaja asetab ringi keskele erinevaid jojosid. Igaühel lubatakse sealt valida oma lemmik. Järgneb ca kolm minutit kestev jojoga mängimise meeldetuletamine. Seejärel antakse ca 3 minutit aega, et proovida jojoga teha midagi põnevamat, luua isiklik trikk. Meetodi kolmandas faasis moodustati jojoga mängimisoskuse ja sellega seotud kindlustunde skaala 1-10. Tekkinud inim rivist võeti oma oskusi madalalt hinnanutest tandem ning liideti kolmanda liikmena ennast skaalal tippu asetanu. Tekkinud kolmikud said ülesandeks luua ülejäänud grupile esitlemiseks etteaste, milles kasutatakse jojosid. Etteaste loomiseks anti aega ca 7 minutit. Peale kõigi triode etteasteid järgnes eneserefleksioon, kus igaüks tõi välja mõne vahva momendi, mida ta jojo meetodi ajal koges.
Lego harjutust, mida sageli koolitustel kohtab ning mida oleme koolis õpilaste puhul kasutanud, sai nüüd uuesti oma nahal läbi kogeda – kuidas tulla toime määramatusega ning aru saada grupikaaslastest, kui verbaalne suhtlemine on keelatud. Mis on oluline grupiga ülesande täitmisel? Kommunikatsioon ja ühine kõigile arusaadav eesmärk, igaühe rolli mõistmine.
1. päev lõppes refleksiooniharjutusega, mida õppisin enda kui õpilase, juhendaja ja muutuste agendi kohta. Väärtuslik meeldetuletus selle kohta, et refleksiooniks tuleb võtta ja jätta aega, sest siis tulevad ka taipamised.
2.päeval läks asi veelgi põnevamaks, sest aeg oli teha oma programmi liftikõne, sest grupis välja pakutud kaheksast otsustati edasi töötada 3 parima ideega programmiga, millega väiksemates gruppides tööle hakati KP loodud mudeli alusel. Olgugi, et meie „Õpetaja kui juht“ mooduli redisaini ei valitud, saime seda enam osa osalejavaatest – liitusime hollandlaste programmiga, mis oli suunatud õpetajatele õpetamise koolitusprogrammi koostamisele tervishoiu ja care tegelevas kõrgkoolis.
Ja siis meid visati tundmatusse – anti kätte hiigelsuur poster,
mida tuli täitma hakata teadmata, mida kõik see tähendab. Kogu protsess oligi nii disainitud, et kogeksid frustratsiooni ja grupiga koos läbi arutelude jõuaksite ise lahendusteni. Grupist valiti mõlemaks päevaks kaks juhti, kes pidid juhtima protsessi teadmata kõike isegi – ehk siis õpetada liidrioskusi tänapäevases maailmas, kus kõike ette ei teagi või ei ole aega peensusteni ette valmistuda.
Kuna protsess oli pikk ja põhjalik, siis ei ole võimalik seda üksipulgi siin lahti selgitada, aga kokkuvõtvalt põhiline, mille võtsin kaasa õppekava arenduseks sh kursuste arenduseks:
Kõik algab visioonist – selleks kasutasime kollaaži meetodit vastates kuldse ringi küsimustele.
Visiooni selgitus võib olla kõikidel erinev, mistõttu on oluline avatult kuulata. Meetod selleks, kuidas jagamise ringis hoida kõik grupiliikmed tegevuses – igaüks pidi kuulamise ajal kleberitele kirjutama märksõnu, mida kuulsid kas visiooni, oskuste, hoiakute, oskuste või teadmiste kohta.
Vajalik on vastutuse jagamine ja omanditunde tekitamine. Kuna toimetasime kolmes eraldi grupis, siis mõlema päeva jaoks valiti 2 tiimi eestvedajat, kes pidid protsessi juhtima.
Kuidas sa alati ei saagi kõike täpselt teada ja tuleb juhtida eest protsesse, kus ei ole kõik teada ja ei ole võimalik ette täpselt planeerida - > see on see, kus loovus tööle hakkab
Sa ei peagi olema ekspert selles valdkonnas (mis meie jaoks oli tervishoid ja care), sest protsesside kavandamine on universaalne
Kui oluline on refleksioon, sest sa mõistad selle olulisust alles siis, kui see on puudu
Viimasel päeval sai meie töö punkti sellega, et kogu selle suure ja laia vaate koondasime koolitusprogrammi koostamisse. Hollandi õpetajad, kelle programm see oli, olid meie sisendi ja töö eest väga tänulikud.
Tegemist oli koolituse 1. osaga, mille on ka tegelikult jätk 2. osa näol, mis on 4-päevane, kus tegeletakse õpikaartega (learning arches) ehk kuidas disainida üht õpikogemust otsast lõpuni ja see läheb detailsemalt edasi sealt, kuhu esimene osa lõppes. Selleks tuleb aga uus Erasmus+ projekt kirjutada.
Kahepäevase intensiivse grupitöö võttis kokku meetod “hot chair” - ehk jõustava tagasiside andmine iga grupiliikme kohta nii, et see, kellest räägiti, istus eraldi toolil ja grupiliige kirjutas selle positiivse tagasiside kõik üles. Oli jõustav ja huvitav näha, kuidas nii lühikese aja jooksul inimesed sind tundma õppisid või tajusid.
Koolitusprogramm lõppes vannete andmisega, mida me oma karjääris olles kas siis õpetaja/eestvedaja vm alustame ja millega lõpetame ning seda kõike pidime õues grupi ees kõva häälega välja ütlema, millele järgnes Cava joomine.
Kõik need kolm päeva olid grupiprotsesside mõistes nii hästi üles ehitatud ja see lõpp oli kirsiks tordil, et tekitada ühtsustunnet ja uhkust oma saavutuste üle.
0 comments:
Post a Comment