“Student-Centered Education: Making Learning Exciting and Long Lasting” 6.-11. november 2023 Kreekas

Osalesin 6.-11. novembril 2023 Ateenas Erasmus+ õpirändel “Student-Centered Education: Making Learning Exciting and Long Lasting”.

Koolitusel osales peale minu veel 12 õpetajat erinevatest Euroopa riikidest: Itaaliast (2), Prantsusmaalt (2), Maltalt (3), Rumeeniast (2), Hispaaniast (1), Ungarist (1) ja Saksamaalt (1). Meie ainealane taust oli väga erinev, sest koos olid keele-, majandus-, kehalise kasvatuse ja HEV-õpetajad. Koolitajad Dimitris Zisimopoulos ja Foteini Tsioutsia tõstsid nädala jooksul korduvalt esile grupi eriilmelisust ja soovi õppida mitte ainult koolitajatelt, aga ka kolleegidelt teistest riikidest. Nii võtsimegi kursuse motoks küsimuse “Mis te teete, mis te teete, teise riigi rahvas?” ja keskendusime eeskätt kogemuste jagamisele.

Vahetult enne koolituse algust saime teada, et kahe erineva koolituse grupid on kokku pandud, nii et lisaks õpilaskesksele õppele rääkisime ka arengumõtteviisist ja coahing’ust koolikeskkonnas. Jah, kõlab täpselt nagu miski VGMile! Üsna ruttu mõistsin, et koolitusel käsitletavatel teemadel oleme teiste osalejate koolidest mitme sammu võrra eespool, nii et sain rääkida, milline on meie mentorsüsteem, kuidas on üles ehitatud meie lühi- ja arenguvestlused või kuidas püüame toetada arengumõtteviisi kujunemist.

Nädalast noppisin siiski välja ka mõned uued või meeldetuletuseks saadud mõtted.

Mitmel pool maailmas on tavaline koostöine õpetamine. Lõiminguprojekte kavandades ja katsetades tasuks meilgi proovida erinevaid mudeleid, millest igaühel oma eesmärk ja vajalikud eeltingimused. Siht on õpetada koos samal ajal samas klassiruumis nii, et õpetajad on võrdsed partnerid.

https://edu240coteaching.wordpress.com/what-does-co-teaching-look-like/

 Õpilaskeskse õppe teemal pani koolitaja meile juba esimesel päeval südamele, et me ei räägiks lihtsalt koostöistest õppemeetoditest, vaid pigem mõtteviisist, lähenemisest õppimisele ning teadmiste ja oskuste omandamisele. Üldjuhul ei ole ükski õpetaja üdini õpetaja- või õpilaskeskne. Nüüdisaegse õpikäsituse kontekstis on oluline suunduda õpilaskeskse lähenemise poole, aga see ei tähenda, et kõik peaks alati käima selle põhimõtete järgi. Nagu arvestame õppetöös õpilaste vajaduste ja tasemega, peame arvestama ka iseenda oskuste ja võimalustega: kui olen klassiruumis varem pidanud eeskätt loenguid või olen alustav õpetaja, võingi esimese sammuna teha iga grupiga korra nädalas läbimõeldud koostööülesande. Üks päev korraga, üks samm korraga.

 Oluline meeldetuletus, milleni aruteludes korduvalt jõudsime, oli see, et ka grupitööd tuleb harjutada, koostööoskust tuleb õppida. Et rühmatööd õnnestuksid, peab õpetaja klassis ringi käima, õppijaid (panustama) suunama - see ei tule niisama ja iseenesest. 

 Selleks et jõuda õpilaskeskse õppe ja personaliseeritud õpiteedeni, on oluline muuta ka süsteemi. Ainult ühe õpetaja soovist teha teisiti ei piisa - vaja on struktuurseid muutusi koolikultuuris, õpetajate koostöös.

 Haridustöötajatena on osa meie tööst kohaneda muutustega, sest maailm meie ümber ja seega ka õppijad ei püsi aja möödudes samasugustena. Samas ei tohi lasta end morjendada sellel, kui vahel kohanemine ei õnnestu või kui mõni muudatus ei too oodatud tulemusi. Oluline on jätkata ning otsida parimaid võimalikke lahendusi.

Kuidas siis jõuda igapäevases koolielus tõeliselt õpilaskeskse õppeni? Muidugi oleks tore, kui igal õppijal oleks alati jõukohane, aga pingutust nõudev ülesanne, mis toetab tema isikliku arengueesmärgini jõudmist, ning kui õppija liiguks koolielus edasi pädevuste omandamise, mitte vanuse või klassinumbrini jõudmise põhjal. Kuidas seda praktikas saavutada, on vististi veel lõpliku vastuseta.